Eckhart Tolle – Rõõmsameelne loomine | 29:55
5180
post-template-default,single,single-post,postid-5180,single-format-standard,bridge-core-2.0.9,qode-news-2.0.2,ajax_fade,page_not_loaded,,qode-title-hidden,qode_grid_1300,footer_responsive_adv,qode-theme-ver-19.6,qode-theme-bridge,disabled_footer_top,disabled_footer_bottom,wpb-js-composer js-comp-ver-6.1,vc_responsive

Eckhart Tolle – Rõõmsameelne loomine | 29:55

 

Selles videos:

  • Pead olema tõeliselt joondus praeguse hetkega, enne kui sinust saab tõeline looja. Ja looja ei ole sina, vaid teadlikkus loob läbi sinu.
  • Loome ei saa tulla millegi vajaduse tundest, see oleks egoistlik loome, see ei teeks sind õnnelikuks. Ükskõik mida lood, see kas ei rahulda sind või teeb sind õnnetuks, kõik mis tuleb millegi vajadusest. Egoistlik on see, kui mõtled, et pead midagi endale saama: “Pean seda ja toda enda ellu tõmbama.” Mitte-egoistlik loome on see, kui teadlikkus kasutab sind kui instrumenti, sinu keha on kui instrument, see tuleb sisemisest täiusest. Seega loome tuleb sinu seest. See loob välise sisimast, selle asemel, et midagi väljast sisse tuua.
  • Üks tähtis asi mida märkate millegi loomisel või manifesteerimisel on tegevusest tulenev nauding, see on kindel märk sellest, et tegu pole egoistliku tegevusega.
  • Kui tekib stress, siis see on ego, kui aga naudid tehtavat tegevust, siis oled sa ühenduses enda sügavama osaga.

 

Eckhart Tolle – Rõõmsameelne loomine
Joyful Creation
Tõlge videost:

 

Eckhart Tolle – (loeb küsimust ette) Sina ja Krishnamurti räägite mõlemad valikuteta teadlikkuse olulisusest ja otsesest vastuhakkamisest sellele, mis on, ilma selle hindamiseta. Räägite ka kohaloleku tähtsusest, et vaigistada mõtteid, mille väärkasutus ongi meie kannatuste põhjuseks. Paljude poolt hinnatud teine õpetus ülistab mõtet ja iha, kui põhjust meie evolutsioonile ning Universumi laienemisele. Mõlemas õpetuses on ühiseid jooni, aga sellest erisusest ma aru ei saa. Kas saaksid seda selgitada?

Kas tegu on sama Jeffiga, kes küsis eelmise küsimuse? Igatahes, vahet pole, kõik on ju sama teadlikkus. Tundub, et on olemas kaks õpetust ja paljud on küsinud sarnaseid küsimusi. Üheks õpetuseks on: Nõustu sellega mis on, valikuteta teadlikkus, kohalolek. Teiseks õpetuseks on: Mõtte kasutamine loomiseks, manifesteerimiseks ja moondamiseks. Kas need on eraldi või on need kooskõlas?

Nagu eile mainisin, siis mõlemad esindavad kahte Universumi liikumist. Üks liigub loomise, arvukuse, keerukate eluvormide suurendamise poole, see kogeb ennast sellisena, sellele meeldib luua. Kui vaadata ringi, siis kogu meie planeet on täis erinevaid eluvorme, mis kõik kogevad Universumit erinevalt. Saab ka öelda, et Universum, teadlikkus tajub iseennast läbi eri vormide ja viiside. Võid kutsuda seda uneks või reaalsuseks, sellel pole vahet, sest need on ainult sõnad. Ja Universum tahab tunda ka iseenda Allikat, see on siis tagasi sellesse liikumine. Alguses on sellest välja liikumine ja siis on tagasi liikumine.

See võib ka olla vastavuses teadlaste Suure Paugu teooriaga, mis räägib, et Universum tuli mitte-millegist, keegi ei tea, mis see on. See algas mitte-millegist ja järsku hakkas laienema ning sellest tuli välja loome. Ja mikroobid hakkasid paljunema, läbi miljonite aastate. Seejärel läheb jutt teadlaste ja iidsete hindu mütoloogiate järgi edasi, ning lõpuks jõuab see tagasi ühtsusesse. Sellisel juhul oleks see nagu Jumala sisse ja välja hingamine, see kogu Universum, Jumal hingab selle välja ja siis naaseb see mingil põhjusel tagasi Allikasse, põhjusel millest me isegi aru ei saa. Isegi kui sellele mõtlema hakkame, et mis selle kõige põhjus on, siis seda meie kontseptuaalne meel välja ei mõtleks.

Aga kogu see jutt läheb kokku meie endiga, sest meil on süda, mis teeb sama (pumpab sisse ja välja). Me hingame ka samuti sisse ja välja ning samuti ärkame ülesse hommikul ja teeme kõiki enda tegevusi, õhtusel ajal lähme jälle tagasi magama ja hakkame jällegi unistama. Iga tase on teise peegeldus, sina oled kogu Universumi mikrokosmos. Kui jälgid ennast, siis jälgid südame tööd, kuidas toimib hingamine, kuidas on magamine ja ärkvel olemine, unetu uni, une seisund, ärkvel oleku seisund, mis enamuse jaoks ei ole päris ärkvel olek. Kindlasti on ühine muster igal pool. Seega on Universumis mõlemad liikumised. Loov ning tagasi vaikusesse minek, naasemine Allikasse.

Igal inimesel on see vastupandamatu impulss öösiti tagasi Allikasse minekust. Sellele ei saa vastu hakata. Seda nimetatakse väsimuseks. Saad mõnda aega silmi lahti hoida, aga ilma magamiseta võid hulluks minna. Meie jaoks on normaalne, et inimesed kaotavad teadvuse iga 15 tunni tagant. Kõik kaotavad teadvuse, kas pole mitte imelik. See on nii normaalne, et keegi ei mõtle sellele. Kui väga väsinud oled, siis märkad kui raske on unele vastu panna. Väsinud olekus on uni väga ahvatlev. Mida väsinum oled, seda rohkem tahad magada, see une tõmme on nii tugev, et inimesed loobuvad isegi elust selle nimel. On inimesi, kes on eksinud külma ja lume käes ning enam ei jõua edasi kõndida ja nad teavad, et magama jäädes nad enam ei ärka. Aga mingi hetk jäädakse ikkagi magama, sest see on nii mõnus tunne. Nad lausa peavad magama minema, pole oluline, kas enam ärkab või mitte. Tahavad tagasi Allikasse minna.

Iga inimene läheb tagasi ühtsusesse ilma, et seda ise teaks. Ja siis tuleb jälle tagasi välja. Kui tõesti ennast vaadata, siis see räägiks sulle mitmeid Universumi saladusi. Räägin sellest kuna nii need kaks liikumist ühtivad. Universum vajab mõlemat, ta vajab loovust ja ka kohalolekut. Inimeste jaoks ei ole teadmatuses Allikasse naasemine piisav. Meie ja Universumi saatuseks on  teadlikult ühineda Allikaga, Allika teadlikkusega. Sellepärast siin olemegi. Teie elu peab olema tasakaalus nagu tants. Tants loomingu ja selle vahel, et sa ei kaotaks ennast enda loomingus. See tähendab enese mitte-kaotamist mõttesse ja meele kasutamist loomiseks, aga seda tuleb teha teadlikult. Kuna kaua-kaua aega tagasi toimus loomine mitte-teadlikult ja nii kaotati ennast enda loomingus, kaotati ennast enda mõtetesse.

Iga kord kui oled stressis, siis oled ennast kaotanud enda loomesse, enda tegevustesse. Lubades tingimatul teadlikkusel, mis on Universum, luua läbi sinu, selle asemel, et olla väike ego, mis tahab olla õnnelik: “vajan seda ja seda enda ellu jne, ok, hakkan neid asju looma.” Ja kui oled selle saanud, siis saad aru, et see ei muuda sind õnnelikuks. Raamat “A Course In Miracles” üleb egost tuleneva motivatsiooni kohta seda, et kui miski on ego poolt motiveeritud, siis seda on kerge märgata. Ütleb et: “Seda saavutades ei rahulda see sind.” Hetkeliselt vb rahuldab, aga mitte kauaks. Seega ükski ego poolt motiveeritud asi ei paku sulle rahulolu.

Mis on loomingu motivatsioon, kui oled juba hetke oludega leppinud, kui tunned ennast täielikult tervikuna hetkes olemisega. Tegevuse põhjuseid on kaks. Üheks on reageering olukorrale, mis nõuab teatud tegevust. Oled vb eksinud, ilma toiduta, seega pead kuhugi liikuma, et saada peavarju ja toitu. Samal ajal saad sisimas leppida olukorraga, kus oled. Siis märkad, mida antud olukord nõuab, see nõuab, et sa astuks teatud sammud edasi, niikaua kui olukord on lahendatud. Mõnes olukorras vajab keegi abi. Võid istuda rahulikult looduses ja äkitselt vajab keegi sinu abi, siis sa ju ei jää istuma: “Ma ei saa sind aidata, naudin enda hetkes olekut.” Seega teatud olukordades sa vastad tegevusega, mida olukord nõuab, vastad sellele sisimast. See on loomulik, sest teatud olukorrad nõuavad reageerimist.

Kui elad kohas, mis on lärmakas ja külm või mingil viisil ebameeldiv, siis jah, siin olles peame sellele alluma, kui sa ei taha kannatada, siis peame leppima antud olukorraga. On külm ja lärmakas, prussakad tüütavad öösel jne. Ma ise olin kunagi täbaras olukorras. Teismelisena elasin isaga mõned aastad Hispaanias. Ta läks Hispaaniasse, et jätta varasem elu ja elada alternatiivset elu, aga siis sai raha otsa. Ning kui mina seal olin, siis meil oli nii vähe raha, et meil puudus isegi külmkapp, kõigil teistel oli vähemalt külmkapp. Aga seal, selle kuuma Hispaania suvega, ilma külmkapi ja raadiota, telerist ei oleks osanud mõeldagi. Põhiliselt oli meil täiesti miinimum programm ja ma ei olnud selle pärast väga õnnetu, sest mingil tasemel leppisin sellega, kuna olin veel noor. Noortematel on kergem sellise olukorraga leppida. Kui nüüd sellises kohas elaks, kus poleks külmkappi ja oleks ainult eluks vajalikud asjad ja ei saaks midagi poest ette osta, kuna see läheks koheselt halvaks. Ja kui midagi lauale jätta, siis selle sööks koheselt ära sipelgate armee, kui nii oleks, siis koliksin kuhugi mujale.

Sa võid leppida sellega kus oled ja kõik on korras, aga sa hakkaks vaatama kohti kuhu kolida saaks. Selline olukord omandab eelistusi. Kõik omavad eelistusi. Mõni meister või budist võib rääkida, et tal puuduvad eelistused, aga nad elavad kloostris. Seega nad eelistavad elada pigem kloostris kui töötada Wall Streedil. Kõik omavad eelistusi ja see on normaalne. Ma oleks pigem mugavamas kohas kui mitte-mugavamas, aga kui ma ei saa elada mugavamas kohas, siis oleksin täiesti rahul ka mitte-mugavas kohas. Kui see poleks võimalik, siis sellel pole ka midagi viga.

Seega üks asi on olukorrale reageerimine ja sellele vastavalt tegutsemine. Ning teine asi on millegi täiesti uue loomine. See tuleb sinu võimekusest olla piisavalt rahulik/vaikne, et teada mida Universum või ühtne teadlikkus tahab, et sa teeks, kui see peaks midagi tahtma. Selle teadmine võib võtta aega.

Ma elasin aastaid tehes võrdlemisi väikeseid asju, üksikuid nõustamisi, mõnikord vaid kaks nädalas. Aastad möödusid ja olin jätkuvalt hetkes, enda rattaga, raiudes puid ja kandes vett, aastad möödusid ja ma veetsin tunde, istudes mõtte-vabalt Londonis, Hampstead Heathis (Londonis olev park). Kolme tunni pärast läksin jälle koju ja sõin salatit, kella viie paiku oli kliendi nõustamine, tegelesin ühe inimesega päevas. Üks nõustamise seanss päevas. Vahest mõtlesin, et kindlasti peaksin ma midagi muud tegema. Vahest oli ka hetki, kus mõtlesin, et: “Mida ma küll siin teen.” Aga mul ei olnud muud teha kui olla hetkes, minna tagasi parki ja istuda seal. Oli ka pikki ja uskumatult õnnistatud perioode, kus inimesed, kes polnud isegi vaimsed, märkasid, et midagi on toimumas. Ma kiirgasin rahulolu, aga ma ei teinud midagi erilist. Isegi kui ma läksin kuhugi väikesesse restorani, siis ettekandjad leidsid midagi minus. Aga endiselt ei ütlenud Universum mulle, mida tegema pean.

Usun, et otsustav muutus tuli, siis kui kolisin Londonist välja ja elasin Glastenburys, see on selline vaimne meka, mis tõmbab minusuguseid veidrikke ligi. Linnast nautuke eemal on väike küla, kuskil kahe miili kaugusel linnast ja mõnikord külastasin seda. Seal on iidsed Inglise kirikud, mõned on tuhande aasta vanused kirikud, mille ümber on mõni maja. Seal oli iidne tammepuu, mille juures käisin. Imeilus puu, meil oli temaga hea suhe. Aga kirik oli alati tühi. Ma sisenesin kirikusse ja ühel päeval, kui sisenesin, siis äkitselt tekkis mul impulss, mis ütles, et tahan nüüd hoogu juurde. Teadsin, et mul on midagi vaja teha. Ma teadlikult nõudsin enda elueesmärgi teostamisele kiirendust. Seejärel läksin jällegi koju. Kahe kuni kolme kuu jooksul ei juhtunud midagi, olin selle juba unustanud ja siis see tuli.

See tuli siis kui ärkasin, ning teadsin koheselt, selline sügavam teadmine, et pean kolima Põhja-Ameerika läänerannikule. Miks, seda ma ei tea. See tunne ei kadunud, see oli ka peale paari nädalat alles. Lõpuks ma pidin lahkuma, kui ma ei oleks lahkunud, siis oleks ära surnud. See oli esimene samm  “Power of Now” raamatu kirjutamisel, sest kirjutamiseks pidin mingil põhjusel olema lääneranniku energiaväljas. Raamatu kirjutamine hakkas paar nädalat peale läänerannikule saabumist ja sealt läks asi edasi. Vaikselt läks aina edasi, kirjutasin 3 aastat, kuna pidin mitu korda Inglismaal käima, sest viisa aegus jne. Käisin pidevalt Kanada ja Usa vahelt. Kirjutada sain igal pool läänerannikul, aga mingil põhjusel seda Inglismaal ei saanud. Ma ei ütle, et Inglismaal ei saa kirjutada vaid mina ei saanud. Inglismaal on palju häid kirjanike. Ja hoogu tuli aina juurde, aga peale raamatu ilmumist, tahtsin ma lausa pausi teha. Aga jõud lausa kasvas ja kasvas, sest olin aastaid nii sügaval endas, et lõpuks, see välimine loome liikumine, see väljapoole loomine, peegeldas aastaid endasse minemist, seda sügavasse vaikusesse minekut.

Seega väline loomine peegeldas sisemist liikumist. See oli sama võimas tunne, kui seda oli sisemuses tuntav tunne. Ka teie leiate seda, et mida enam ennast joondate olemusega, vaikusega endas, see tingimusteta teadlikkus, seda enam see jõud…. selleks võib aega minna, aga loodetavasti mitte nii kaua kui minul läks, aga see jõud, mis sinus on, see mida tunned, kui saad teadlikuks endast kui teadlikkusena, siis see jõud voolab sinust läbi ja see on see mis loob läbi sinu, mitte see väike ego.

Sa ei loo, kui mõtled, et seda ja teist saades oled õnnelik. Täituvuse tunne on juba siin ja nüüd. See on suurem kui õnne tunne. Loome ei saa tulla millegi vajaduse tundest, see oleks egoistlik loome, see ei teeks sind õnnelikuks. Ükskõik mida lood, see kas ei rahulda sind või teeb sind õnnetuks, kõik mis tuleb millegi vajadusest. Egoistlik on see, kui mõtled, et pead midagi endale saama: “Pean seda ja toda enda ellu tõmbama.” Mitte-egoistlik loome on see, kui teadlikkus kasutab sind kui instrumenti, sinu keha on kui instrument, see tuleb sisemisest täiusest. Seega loome tuleb sinu seest. See loob välise sisimast, selle asemel, et midagi väljast sisse tuua.

Kuigi kõneliselt võib seda vahel öelda: “Ma tõmbasin seda või toda inimest ligi”, aga tegelikult on see teistpidi. Luua saab ainult täiusest, mida tunned, kui oled kohalolekuga ühenduses. See on mõeldud ainult nendele, kes on loodud looma. Nagu ütlesin juba, et on olemas ka neid, kes ei tõmbu selle poole. Nendes väljendab teadlikkus ennast teistel viisidel, nemad ei loo läbi selle midagi uut. See toob teadlikkuse sinna, kus iganes nad on ja aitavad kaasa teadlikkust, seda lihtsalt kehastades.

Nende kahe erineva õpetuse puhul ei ole see teemaks, need kes ütlevad, et luua saab mõtetega ja teine, kes ütleb, et tuleks lihtsalt olla hetkes, need kaks peavad olema tegelikult koos. Pead olema tõeliselt joondus praeguse hetkega, enne kui sinust saab tõeline looja. Ja looja ei ole sina vaid teadlikkus loob läbi sinu. Kui sa ei ole joondus praeguse hetkega, siis ei ole sa ka joondus ärkvel oleva teadlikkusega, nii saab see tulla vaid osakestena läbi sinu, mitte aga suurel mahul. Sest igasugune vastupanu sulgeb kanali või kitsendab seda, et läbi tuleb vaid väike kogus loovust, erksust. Isegi teadmine sellest, mis see on, mis läbi sinu luua tahab. Selles küsimus ongi.

Küsimus pole selles, mida mina tahan luua vaid see, mis see on, mis läbi minu luua tahab. Ja see vastus… neile, kes on loodud maailma uusi asju manifesteerima, vastus võib juba teie sees olla, te võite juba tegeleda selle loomisega. Te võite ka juba väikesel viisil kaasa tegutseda, tehes midagi, mida armastate. Üks tähtis asi mida märkate millegi loomisel või manifesteerimisel on tegevusest tulenev nauding, see on kindel märk sellest, et tegu pole egoistliku tegevusega. Egoistlik tegevus muutub väga kiirelt närviliseks, kui teele tuleb mingi takistus ja siis hakkab veel teistega võitlema ning nii muutud midagi luues õnnetuks, kurvaks muutuvad ka inimesed, kes sinuga kokku puutuvad.

Loome on aga nauditav, rõõmus. Mina nautisin esimese raamatu kirjutamist. “The Power of Now” kirjutamine oli väga nauditav. Isegi kui mingi plokk tuli, siis oli ka see okei, natukese aja pärast tuli tuhin jälle tagasi. Kõrge energia läbib sind, see on ilus asi, kui see tuleb. See uskumatult kõrge energia, tead koheselt, et sellel on kõvasti suurem võime midagi luua kui sinu väikesel isikul. Ole lihtsalt vastuvõtlik ja energia vool tuleb, selle vorm on igal inimesel erinev. Aga vaata ette, sest ego tahab alati sellest osa saada. Kui tekib stress, siis see on ego, kui aga naudid tehtavat tegevust, siis oled sa ühenduses enda sügavama osaga. Rõõm on iseenesest väga võimas, rõõm mis tegevusega kaasneb. See tähendab ka seda, et sa ei vaja õnneks tulemust. Kui vajad tulemust, lootes, et asja tulemus muudab sind õnnelikuks, siis see on egoistlik tegevus. Kui oled selle saavutanud, siis see ei rahulda sind. Või oled selle saavutamisega ära rikkunud enda tervise ja kui aastate pärast kohal oled, siis sa juba sured ning endiselt ei ole rahul.

Aga rõõmus loome ühendab tegelikult need kaks. Rõõmus loome ühendab kohaloleku ja eesmärgi omamise. Tead, mida luua tahad, aga oluline on see, mis tegevust sa hetkel teed, see ongi rõõmus loome. Lihtne, rõõmus loome ühendab algul ebasobilikuna tunduva hetkes olemise ja kuhugi jõudmise, millegi saavutamise. See on omamoodi kunst. Selle aluseks on vaikuses olek (mõttevaba olek). Seega, enne kui hakkad looma… jah need kaks saavad koos olla. Aluseks on aga hetkes olemine. Loomingulisus ja loome ei tule rahulolematusest. Nii ei oleks selles naudingut. Rahulolematus võib olla muidugi tugevaks motivaatoriks, aga rahulolematusest tulnud loome sisaldab negatiivsust. Seega tegevusest rõõmu tundmine on oluline.

Kui tänasest teemast peaks tekkima küsimusi, siis peale üritust küsige neid. Küsimus mainis ka Krishnamurtit, kes rääkis alati valikuteta teadlikkusest ja olukordadele ilma hinnanguteta vastu minekust. Ta tegeles ka loomisega. Ta nägi visioone, kus talle tekkisid mõtted. Ta tegi näiteks lastele kooli, kus lapsi õpetati teadlikult. Tuli visioon, et teha Indias kool, ta rääkis inimestega ja asjad hakkasid realiseeruma ning nüüdseks on Indias Krishnamurti kool. Siis ütles, et seda võiks ka Inglismaal teha. Rääkis inimestega, kes asja käima lükkasid ja nüüdseks on ka kool Inglismaal. Seega ei olnud ta täielikult mitte-aktiivne, ka tema tegeles loomisega.

No Comments

Sorry, the comment form is closed at this time.