Kunagi lapsena mõtisklesin sellise mängu üle, kui mängujuht paneb mind koopa ette, mis võib sisaldada absoluutselt kõike. Minu suurimaid hirme ja unistuste täitumisi, aga sisenedes ma täpselt ei tea, mis ees ootab. Kas kari mingeid hulle kiskjaid, kes soovivad mind ära süüa, segaseid sadiste, kes naudivad piinamist või siis hoopis igavene õnn, imed, sõbrad ja seiklused. Alternatiiv on koopa ette igaveseks seisma jääda, aga tingimusel, et ma ei koge peale igavese igavuse mitte midagi, siis kas julgeksin siseneda?

Mõtlesin, et kui saan kaasa võtta relva vähemalt ühe kuuliga, siis siseneksin rõõmuga, sest siis saan ennast iga kell mängust välja lülitada, kui kiskjad purema hakkavad või kui on kindel, et sadistide eest minema ei pääse ja igavene valu on kindel. See relv kuuliga annaks mulle kindlustunde ning kontrolli olukorra üle ja kõige hullem, mis minuga saab juhtuda, on see, et mäng saab selleks korraks läbi. See annaks mulle julguse riskida ja kogeda valu viimse piirini, sest kaotada poleks midagi, aga võita väga palju.

Kuna mul on alateadlik hirm intiimsuse ja hülgamise ees, siis see valmistab mulle palju jamasid elus, kus ma ei saa südant väga avada ega kedagi endale lähedale lubada, ilma et ma seda suhet saboteerima hakkaks. Olin täna frustreeritud ja kurb natuke ning kujutasin enda silme ette oma südame inimese kujul ja hakkasin alguses temaga rääkima, et mida Sa kardad? Vastas, et kardab pettuda ja haiget saada. Ütlesin talle, et ma olen Sul alati toeks olemas, et Sa ei pea kartma. Küsisin ka universumilt, et mida ma pole taibanud veel ja kuidas ma sellest alateadlikust hirmust vabaneda saaksin, sest nii elada on suhteliselt piin? Millele ma pihta pean saama, et julgeksin päriselt südame avada?

Ja siis tuli universumilt vastus selle sama mängu näol, mis ma lapsena mõtlesin. Kohe, kui see mäng meenus, kukkus nagu 100kg õlgadelt maha ja sisse tekkis meeletu rahu ja kindlustunne, et kaotada pole mitte midagi ja võin vabalt riskida, sest kõige hullem, mis juhtuda saab on see, et mäng saab selleks korraks läbi. Meil kõigil saab see mingi hetk läbi, aga enamus meist ei julge koopasse siseneda erinevate hirmude tõttu, sest arvavad, et neil on midagi kaotada ja on jõuetud. Enamus meist seisavad seal koopa ees ja ei julge siseneda ning kogevad igavust. See koobas on kas äri alustamine, uude kohta kolimine, toksilise suhte lõpetamine, töökoha vahetamine vms.

Väga paljude jaoks on see koobas armastamine, sest neil on mingi halb kogemus ja seega on müürid ette ehitanud ning seisavad seal koopa ees, et vältida haiget saamist nagu minagi. Peale seda, kui see mäng meenus, tuli sisse ka väga suur elutahe ning see julgus kandus üle ka igale poole mujale. Nagu mingid nähtamatud ahelad oleks pealt ära tulnud.

Vaba Hing

William Koval